Kuidas vabaneda soovimatust armumisest?

Kindlasti on igaühel oma retsept, kuidas oma tunnetega hakkama saada. Mõni inimene uputab oma tunded peomöllu, teine eitab nende olemasolu, kolmas nutab patja, viies sööb ohjeldamatult šokolaadi ja nii edasi. Ma olen kõik need etapid läbi teinud ja jõudnud järeldusele, et ei enesehävitus ega enesehaletsus ei vii mitte kuhugi.

Kahjuks ei kuulu ma nende inimeste hulka, kes aru saanud, et nende tunded kellegi vastu ei ole vastastikud, unustavad kogu loo ja liiguvad oma eluga edasi.

Ma elan neid asju raskelt üle ja kellestki üle saamine võtab kaua aega. Eks mul on ka muidu üsnagi pikad juhtmed, tuleb tunnistada.

Kuna ma teisi inimesi nii hästi ei tunne, kui iseennast, ei ole mul tegelikult aimugi, kuidas nad toime tulevad, võin rääkida vaid enda eest.

Pärast mitmeid armumisi, südame purunemisi, tehtud rumalusi ja enda häbistamisi olen ma lõpuks nii tüdinenud ja ehkki olen varemgi endale korduvalt lubanud, et enam ma ei armu ja enam ma haiget saada ei kavatse. Aga tahtmatult ikka juhtub.

Niisiis olen ma aru saanud, et kui ise enda südant ei kaitse, ei kaitse seda keegi, ja ainult ise saab midagi ette võtta.

Lasen lahti

Ilmselt on mul olnud mingi psühholoogiline eksitus, et olen arvanud, et mida rohkem ma mõtlen kellelegi ja teda oma eluga seostan, seda tõenäolisemalt miski meie vahel õnnestub.

Nii olen ma oma südames üha enam ja enam pühendunud sellele, kellesse olen armunud, samal ajal kui päriselt ta minust aina kaugeneb. Kusjuures temasse klammardumine teeb suhted ainult raskemaks.

Olen õppinud lahti laskma ja isegi koos olles püüan meeles pidada, et meie vahel ole midagi ning püüan hoiduda ka mõtlemast sellele, et äkki tuleb. Pigem keskendun hetkele.

Suunan oma mõtteid

Lahku minnes inimesega, kellest olen sisse võetud, püüan oma mõtted suunata kohe millelegi muule, aga mitte talle. Püüan jätta sinnapaika vestluse, mida pidasime, mõtted, mida ta väljendas, olukorrad, mis ta elus on, ning keskendun oma elule, oma asjadele ja eesseisvale.

Sageli on mõtetega nii, et ühel hetkel õnnestub neid suunata, kuid teatud hetkel lähevad mõtted selle inimese peale, näiteks romantilist laulu kuulates, ilusat loodusvaadet nähed või lihtsalt hetkel, kui olen väsinud, nõrk või mul ei ole midagi teha. Siis püüan ikka leida jõudu, lohutust või inspiratsiooni sellele inimesele mõtlemisest.

Seda aga ei saa endale lubada, muidu tunded hakkavad jälle süvenema ja lootusetus aina kasvab. Seega tuleb sellistel hetkedel olla sama tähelepanelik, kui pärast inimesega vahetult koos olemist, kui tema kuju on veel selgelt silme ees ja tema hääl kõrvus heliseb. On vaja tahtejõudu, et nendest hetkedest üle saada.

Hoidun temast ja kõigest “nõrgestavast”

Mida paremini mul õnnestub oma mõtteid kontrollida, seda lihtsam on ka talle mitte helistada või temaga ühenust võtta, kuna, kui ma temale ei mõtle, ei tule see mulle pähegi.

Mõtete suunamisega tuleb olla muidugi konkreetne ja ennast mitte petta. Mitte nii, et ma küll ei mõtle, aga alateadvuses ikka mõtlen. Ja kusjuures, isegi, kui tunnen, et mul tõenäoliselt on igatsus  ja tunded tema vastu, ei maksa sellest suurt numbrit teha. See ei ole lihtsalt teema.

Liigne koosolemine ei ole hea, sest kui inimene meeldib, on temaga koosolemine nagu ajuloputus või reklaamikampaania, mis veenab armunut igal hetkel tema armumisobjekti suurepärasuses. Lõpuks läheb oma südame ja tunnete säästmine haigetsaamisest ja valust väga raskeks.

Samuti raskendab igasugune armastusele ja suhetele keskendumine südamerahu saavutamise raskeks. Vaadata kadedalt armunud paare, kuulda romantilist muusikat jne ei ole lihtsalt hea mõte, kui tahta õrnadest tunnetest üle saada ja oma elu rööpasse seada. Eks see ole enesestmõistetav, kuid vähemalt mina pean seda endale aeg-ajalt meelde tuletama.

Armuda on tore, kuid piinelda on raske, ja kuni armumine kannatamist põhjustab ja elu segab, on parem ja targem sellest hoiduda. Eks igaüks otsustab muidugi ise, mõnele ehk meeldibki magus valu ja enesepiinamine. Mulle see ei sobi: tahaks elada, hingata, olla ja puhata kõigest, mis hinge kurnab.

Allikas: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kuidas-vabaneda-soovimatust-armumisest?id=65172294

One thought on “Kuidas vabaneda soovimatust armumisest?

  1. Sa kirjutasid, et oled lubanud endale, et enam ei lase endale haiget teha aga ikka tahtmatult oled armunud. No hea seegi! Armumine ja armastus eeldab enda hinge avamist ja ka haiget saamise riski, sest kui kellestki tõesti hoolid, siis on võimalik haiget saamine. Minu meelest on see nii kurb ja ka igav, kui inimesed võtavad peale valusaid kogemusi nõuks enam mitte armuda, armastada jne… See on umbes nii nagu, et kes ei riski, see shampust ei joo! Aga kui shampust (ehk armastust) tahad, siis tuleb riskida! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.