Kuidas enda kutsumust leida?

Keskkooli ajal polnud mul absoluutselt aimugi, kelleks ma saada tahtsin, kuid lapsepõlves teadsin ma seda väga hästi. Ma tahtsin saada jalgpallimeeskonna Manchester United’i ründajaks. Ma kujutasin pidevalt ette, kuidas ma olen United’i tippründaja Ruud van Nistelrooy kõrval, triblan ja skoorin palju väravaid. Mitmes mängus lõin ma oma kujutlusmaailmas duubel kübaratrikke. Ma olin jõhker staar.

Ma võisin vabalt veeta enda jalgpalliga mängides terve päeva. Ma mäletan seda, kui mul sõbra kaudu see jalgpallipisik tekkis, siis proovisin õppida žonglöörima. Mu eesmärk oli õppida „kõksima“ 10 korda ilma, et pall maha kukuks. See võttis tunde ja tunde aega ning närv oli juba must, aga ma ei andnud alla ning läksin tuppa alles siis, kui sellega hakkama sain. See pidi olema tõeline kirg!

Enam-vähem siis, kui keskkooli jõudsin, hakkas mul see kirg kaduma. Ma usun, et sellel on mitu põhjust – üks neist võis olla see, et paljudele ei meeldinud, et ma nii palju jalgpallist rääkisin; nemad ei jaganud minu kirge ja arvasid, et mul on kinnisidee. (Ärge laske kellegi „mölast“ ennast heidutada. Kui teile miski meeldib, siis tehke seda täie kirega, rääkige sellest kas või 24/7.) Teine põhjus võis olla ka see, et ma lõin endale keskkonna, kus ma sain liiga palju ebakvaliteetset jalgpalli uksest ja. Nimelt räägin ma sellest, et hakkasin tööle jalgpallianalüütikuna, mis tähendas, et mõnel päeval vaatasin rohkem kui 4 mängu ja paljud neist olid Poola või mõne muu väikse ning ebahuvitava jalgpalliliiga mängud.

Kui keskkool läbi sai, polnud mul mingit aimu sellest, mida edasi teha. Ma polnud selle peale kordagi mõelnud ning mitte keegi tegelikult ju ei suunanud mind ka. Keegi ei andnud mulle ideid, kust ma midagi uurida võiks, või mis mulle teiste arvates meeldida võiks. Aeg-ajalt võis keegi mult küsida, mida ma oma eluga edasi teha tahan, aga sellele vastasin ma alati, et ei tea.

Mõni kuu enne ülikoolidesse sisseastumiseksameid sain ma kusagilt infot majanduse kohta – keegi pidi majandust õppima minema. Minu käest küsiti, mida ma õppima lähen, ja lõpuks soovitati mul samuti ärindust õppima minna. Ma otsustasin, et kuna mul pole aimugi, mida teha, siis võib ju seda proovida. Läksingi ärindust õppima, suunasin kogu oma huvi sellele, et minust ettevõtja saaks. Küll aga varsti sain ma aru, kui kasutu see haridus mulle oli.

Küll aga oli mul ülikoolis huvitav kokkusattumus see, et sattusin ühe kursakaaslase kutsel ühele seminarile, kus räägiti palju lugemisest, õppimisest, enda eesmärkidest, väärtustest ja üldiselt enesearengust. Pärast seda seminari olin ma kuidagi jõudu täis ja tahtsin nende sarnaseks muutuda. Ma tahtsin ka tark olla, ma tahtsin ka teada enda eesmärke, ma tahtsin ka, et mu elul oleks tõeline mõte ja väärtus. Ma hakkasin palju raamatuid lugema (terve kooli vältel lugesin ma healjuhul 10 raamatut korralikult läbi – 4 neist olid Harry Potteri raamatud). Eelkõige eneseabi raamatuid, mida seal kursusel soovitati. Need raamatud rääkisid sellest, kuidas iga inimene on suuteline praktiliselt kõigeks ning kuidas pole mõtet jääda rahule eluga, mis ei paku päris seda, mida sa tahaksid. Kui sa tunned, et sul pole kirge, siis näe vaeva, et midagi muuta.

Järgnevalt proovingi ma anda ülevaate erinevatest võimalustest, mida võiks kasutada, et enda kirge leida, sest ma arvan, et mind on nad väga palju aidanud.

Enda tugevuste analüüs

Mingi aeg proovisin ma analüüsida enda tugevusi nii, et kirjutasin nad paberile. Milles olen ma tõeliselt tugev, mida teen ma üldiselt teistest (või enamikust enda tuttavatest) paremini? Nii suutsin ma igasugu mõtteid luua, aga ma ei tundnud kunagi, et see oleks mulle konkreetselt mingit head juhtnööri enda kutsumuse kohta andnud. Nojah, ma olen üsna tugev inglise keeles, aga mis siis? Mis see mulle annab?

Seejärel proovisin ma teha Internetis erinevaid teste, mis aitaksid mul otsustada, milles ma ikkagi tugev olen. Netis on saadaval igasugu selliseid teste, mõni testib, millised intelligentsused sul kõige arenenumad on, mõni testib, millised su parimad omadused suhetes on. Mitme intelligentsuse testi saab teha siin.

Viimasena üritasin ma ka enda sõpradelt küsida, mis nende arvates mu tugevused on. Mingeid ideid ma neilt sain, aga üldiselt nad kinnitasid seda sama, mida ma juba ise teadsin.

Kindlasti olid kõik need meetodid vägi suureks abiks, aga ma ei tundnud ikkagi, et nad oleks mulle midagi andnud. Ma teadsin mõnda enda tugevamat külge, aga samas ei tundunud need erilisena. Enamik noori oskavad tänapäeval hästi inglise keelt, see ei tundunud erakordse tugevusena.

Samas pärast pikka mõtlemist on mul tugevuste osas hoopis teine suhtumine. Enda tugevusi pole vaja teada selleks, et sa teaksid, milles sa teistes parem oled. Sul pole oluline teistega võidelda (kuigi maailm ju konkurentsil põhineb), vaid point on selles, et su tugevused näitavad suurel määral seda suunda, mis sulle meeldib. Sa oled teatud asjades tugev sellepärast, et need asjad on sulle nii väga meeldinud, et sa pole isegi tähele pannud, et sa oled nende õppimiseks vaeva näinud.

Lapsepõlv

Me kõik teame, et väga suur osa meie iseloomust kujuneb lapsepõlves. Lapsepõlv on aeg, mil me näeme esimest korda palju asju, aeg, mil me kopeerime enda vanemate ja sõprade arusaamu, huvisid, tegemisi. Miks me ei võiks siis tagasi enda lapsepõlve vaadata, et välja nuputada, mis meid tõeliselt huvitab? Seal peab ju ometigi mingeid juhtnööre olema.

Mul on välja tuua mõned väga olulised küsimused, mida endalt küsida:

  • Millest sa lapsena unistasid?
  • Mille eest sind lapsena kiideti, mida su tugevusteks peeti?
  • Millistes õppeainetes sa koolis väga hea olid, millised sulle kõige enam huvi pakkusid?

Need on olulised küsimused ja kui ma nüüd enda arengule mõtlen, siis kõikide nende 3 küsimuse vastused on ka mu kutsumust avastada aidanud. Oluline on siinjuures mainida, et kui ma esialgu nendele küsimustele vastasin, siis mulle need vastused aimu enda kirest ei andnud. Ma lihtsalt ei saanud hästi aru, mis need vastused mulle andsid. See aga loksus hiljem paika.

Lapsed oskavad hästi unistada, neil pole probleeme mõelda suurelt. Nad ei karda seda, et nende ideed on liiga utoopilised. Mitte ükski lapsevanem ei ütle enda 5-aastasele, kes räägib, kuidas ta tahaks linnuna lennata, et see pole võimalik. „Mart, ära ole loll. Sa oled inimene, sa ei saa elu sees lendama hakata. Tule nüüd maa peale tagasi. Mine mängi parem palliga, mitte ära mõtle lolle mõtteid.“ Keegi ei ütleks ju oma lapsele nii? Vahel tundub, et täiskasvanuna võib küll selliseid vestlusi ette tulla.

Lastele meeldib unistada. Nagu ma tõin näite enda kohta, ma unistasin pidevalt, kuidas ma mängisin suurel ja võimsal Old Traffordi staadionil, rahvast täis, kõik kisasid mu nime. See oli kuulsus ja tuntus, millest ma unistasin. Ma tahtsin olla tõeline jalgpallistaar. Ma kujutasin täpselt igat detaili ette. Sellist unistamist võiks me rohkem teha. Su teod ei saa kunagi nii suureks kui su mõtted, miks me siis unistada kardame?

Maailma probleemid

Järgmine tehnika, mida ma kasutasin, oli see, et mõtlesin, millised maailma probleemid mul vere kõige rohkem keema ajavad. Millised uudised mind kõige enam vihale ajavad? Mida tahaksin ma maailmas kõige rohkem muuta? Kuidas saaksin ma maailma paremaks teha?

Ma kirjutasin välja 3 kõige olulisemat probleemi ja üks neist oli ülekaalulisus. Lõpuks jõudsin ma siit tagasi enda lapsepõlve ja mõtlesin sellele, kuidas juba tollal oli mulle tervis ja hea vorm väga oluline. Mul tekkis tõeline kartus ise ülekaaluliseks muutuda. Vaata, kui olulised juhtnöörid ma siit endale sain!

Paljud „tööd“ ju aitavad maailma kuidagi paremaks muuta. Ettevõtjad (mitte, et seda tööks saab lugeda, aga me ju räägimegi kutsumusest) loovad igasugu uusi võimalusi maailmas, arstid aitavad inimestel haigustega toime tulla ja lendur viib inimesi ühest punktist teise, et neil huvitavam ja lõbusam oleks.

Järelikult, kui sa mõtled sellele, mis probleeme maailmas sinu meelest vähem võiks olla, ja mis maailma kõige enam aidata võiks, siis suudad võib-olla ka inspiratsiooni enda kutsumuse leidmiseks saada.

Iidolid

Mulle pakuvad huvi paljud ettevõtjad, tuntud inimesed, sportlased, näitlejad, treenerid ja muud enda ala spetsialistid. Mul on konkreetsed professionaalid, keda ma jälgin. Kui ma kuulen uudiseid Will Smithi kohta, siis läheb mul kõrv kikki ja ma kuulan suure hoolega.

Sellest saab väga olulise idee: sulle pakuvad huvi inimesed, kelle moodi sa tahad mingil moel olla. Kui sa jälgid mõne tuntud inimese, või kas või enda sõprade tegemisi suure hoolega, siis järelikult sulle meeldib nende juures midagi, mida sa ka endas näha tahaksid.

Kui sulle meeldivad ärimehed, siis võib-olla tahad sa ka rikkaks saada, või tahad sa tuntust, või tahad sa nende iseseisvust ja vabadust otsuseid teha. Kogu võimalikult palju ideid sellest, mis sulle konkreetselt inimeste juures meeldib ja miks ning võib-olla aitab see sul enda kutsumust vormida.

Teiste inimeste nõu

Kindlasti ei maksa alahinnata seda nõu, mida teised sulle anda saavad. Sa ei suuda ennast alati vaadata sama pilgu läbi, mida teised suudavad. Sa ei pruugigi aru saada, kui palju sa mingist konkreetsest teemast räägid. Alles siis, kui su sõber sulle ütleb, et sa räägid väga palju näiteks poliitikast, saad sa sellest ka ise aru. Küsi enda sõpradelt, vanematelt ja muudelt inimestelt, mis nende arvates sinu suurimad huvid ja tugevused on.

Kui sul oleks ainult 1 kuu veel elada, siis mida sa enda eluga peale hakkaksid?

See on küll mõnes mõttes negatiivne ülesanne, aga kujutame ette, et arst ütleb, et sul on ainult 1 kuu veel elada. Mida sa nüüd peale hakkaksid? Kõik su suured ideed terve maailm läbi reisida ja rikkaks saada on põhimõtteliselt luhta läinud ja sul pole võimalik neid unistusi ellu viia. Sa kahetsed, et ei tegutsenud kiiremini ja ei tegelenud enda unistuste ellu viimisega kohe praegu.

Loodetavasti ei annaks sa ikkagi alla, sest võib-olla arst eksib, või lihtsalt sellepärast, et see 1 kuu võiks ju reaalselt su elu parim kuu olla. Mida teha, et selle enda parimaks ajaks muuta? Milliste inimestega sa suhtleksid? Mida sa loeksid, õpiksid? Milliseid füüsiliselt aktiivseid tegevusi sa ette võtaksid? Milliseid inimesi sa aitaksid, et nad õnnelikumad oleksid? Millist tööd sa teha püüaksid? Kuidas sa oma sõpradega aega veedaksid?

Need on vaid mõned küsimused, mida sa endalt küsida sellises olukorras võiksid. Mul pole loomulikult aimugi, mis tunne võib olla, kui arst sulle midagi sellist ütleb, aga ma usun, et see paneks asjad siin üleval paika. Ma saaksin palju paremini aru, kui õrn elu on ja kui oluline on midagi kohe teha, mitte oodata, et võib-olla kunagi sul tekib julgus ja idee midagi suurepärast korda saata. Parem tee midagi kohe praegu.

Kui sul oleks kõik maailma ressursid, siis mis oleks kõige lahedamad asjad, mida sa teeksid?

Nüüd kasutame kohe palju kihvtimat ülesannet, mis aitab mõelda sellele, mis sulle ikkagi tõeliselt oluline on. Proovi selle ülesande ajal mitte mõelda väga kriitilselt, sest see rikub loovust. Sa mõtled tõenäoliselt palju väiksemalt kui  muidu mõtleksid. Kui sul tuleb idee „looksin enda ettevõtte“ ja sa alustad kohe kritiseerimist, siis võid ju potentsiaalselt väga hea idee nurka visata. Pealegi jääb su mõtlemine kinni ja sul ei tule enam häid ideid, neid häid ideid, mis sul vabalt mõeldes tuleksid.

Seda tehnikat kasutades on sul võimalik luua absoluutset mida iganes. Sa võid olla nii ebarealistlik kui tahad. Lihtsalt lood midagi suurepärast, midagi, mis sul südame kirest pakatama paneb. Selle ülesande iva seisnebki selles, et ta sa unistaksid ja paneksid paberile kirja midagi, mis esmapilgul tundub sulle võimatu, aga mida sa väga ihaldad. Ära muretse, sa ei pea ilmtingimata esimese ettejuhtuva ideega tegutsema hakkama. Ta võibki jääda vaid paberile, kui sa pärast pikka kaalumist tunned, et see pole ikka hetkel sinu võimete piirides. (Mäletad, kõik on võimalik.)

Mõned tüüpilised näited, mis inimestel sinna paberile kirja võivad minna:

  • Reisimine erinevatesse maailma kohtadesse
  • Oma firma loomine
  • Kusagil lahedas kohas surfamine, lumelauaga sõitmine

Oluline on jääda selle ülesande puhul ausaks ja kirja panna midagi, mis sulle oluline on. Me ei taha kaagutada seda, mida kõik teised ütlevad, vaid see huvi peab tulema südamest. Kui sind tõeliselt see asi õnnelikuks teeks, siis pane see kirja, muidu mitte.

Ja ole võimalikult spetsiifiline ja detailne.

Väärtused

Varem, kui mulle öeldi, et enda väärtuste paika panemine on tark tegu, mõtlesin ma, et see on küll nüüd üks jura nõuanne. Kuidas saab väärtusi paika panna? Ma arvasin, et inimestel peaksid ju väärtused olema täpselt nii paigas, kuidas nad tahavad, et nad paigas oleksid. Kui inimene käitub ühtmoodi, siis järelikult on selle käitumise põhjustanud väärtus talle oluline. Siis avastasin ma, et see pole ikka üldse tõsi. Kuigi inimesele võib pere olla kõige suurem väärtus, võib tihti ta ühel või teisel põhjusel ikkagi karjääriasjad  enne ära teha. Sellepärast ongi ülioluline teha selgeks, mis väärtused endale kõige olulisemad on. Ideaalis valid sa alati oma väärtuste nimekirjas oleva tegevuse enne kui mingi muu. Kui pere on sul suurem väärtus kui äri, siis pere ja äri vahel valima pidades, valid sa alati pere.

Mis see väärtuste asi kire leidmisse puutub? Milleks ma sellisest asjast siin postituses üldse räägin? Need on väga head küsimused.

Väärtused on ju kõige lihtsamalt öeldes olulised asjad. Need on sinu hinnangud erinevate eluvaldkondade vastu. Nüüd on lihtne selgitada, miks on oluline nende paika panemine. Kui sa teed endale selgeks, mis väärtused sulle väga olulised on, võid ka enda kutsumusele lähemale jõuda.

Alustuseks võiks kirja panna terve hunnik väärtusi, näiteks 50-100. Hiljem saab sealt välja sorteerida 5-10 kõige olulisemat. Kui ainult 5 esimest väärtust kirja panna, siis on suur võimalus, et väga palju väärtusi, jäävad kirja panemata ning ei tule alateadvusest välja.

Kui miski muu ei tööta

Kui ükski neist meetoditest ei tööta, proovi lihtsalt erinevaid tegevusi. Kasuta katse-eksituse meetodit. Lihtsalt proovi igasugu võimalikke ideid rakendada. Arvad, et sulle võiks sobida õpetaja amet? Proovi näiteks mõni kuu kellegi lapsi õpetada ja vaata, kas sulle tegelikult see nii palju huvi pakub. Mõtled, et sulle võiks huvi pakkuda kirjutamine? Proovi erinevaid artikleid, lugusid või midagi muud kirjutada ja otsusta kas see ongi su kutsumus. Kui sa enda kutsumusele otsa satud, siis ma usun, et sa oskad otsustada, kas see su kutsumus ikka on. Sulle lihtsalt meeldib antud tegevus nii väga, et sa võiksid seda tasuta teha ja võiksid peaaegu kõik muu kõrvale jätta, et sellega kogu aeg tegeleda. See on kutsumus.

Aga kutsumuse leidmine ei ole väga kiire protsess. Võtab tükk aega, et käiks „klõks“ ja sa enda kutsumuse avastaksid. Kõik asjad peavad kokku langema, et mõista, mis valdkond sulle kõige enam huvi pakub. Samas ei usu ma, et kutsumus on selline asi, mis ei muutu. Minu meelest pole kutsumus mingi fikseeritud asi, vaid ta areneb pidevalt. Võib-olla arvad algul, et sa tahad ajakirjanikuks saada ja tegeledki sellega pikka aega väga kirglikult kuni see areneb välja kirjanikuks. Kes teab, mis elu toob?!

Allikas: http://ristouuk.wordpress.com/2011/05/16/kuidas-enda-kutsumust-leida/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.